Taarka - Hilana külast pärit leelotaja – sündis Gavrila Matsi ja Karassima Oka perre esimese lapsena kaheksast. Juba ta ema oli hea laululine ning tema juures olevat sageli käinud üleskirjutajad. Väikesest peale käis Taarka emaga pulmades laulmas: ema oli eestlaulja ja Taarka laulis killõt. Taarka isa oli musta verd, temalt päris Taarkagi oma välimuse. Isa Mats sattus aga alkoholi ja mängusõltuvuse küüsi ja viis pere vaesusesse. Vaesus saatis Taarkat kogu elu.

See, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, käis ka Hilana Taarka kohta. Ta oli küll tuntud ja pulmades vägagi nõutud leelotaja, kuid samas suhtuti temasse äärmiselt vastuoluliselt. Taarka regivärsid olid teravad, tabavad ja väljakutsuvadki, mistõttu teda isegi kardeti, kuna ta ei kartnud tõde otse välja öelda. Taarkat peeti ka äärmiselt moraalituks: ta ei saanud kunagi tanu alla, sest laostunud majapidamises tõttu ei olnud tal kaasavara, kuid tõi siiski ilmale viis last.

Taarkal oli üks poeg ja neli tütart, keda ta kasvatas ema abiga väikeses rehetares. Et end ja lapsi ära elatada, käis ta külapulmades laulmas, tegi päevalisena tööd võõrastes majapidamistes, käis ka kerjamas.

Muredele ja raskele saatusele vaatamata oli Taarka siiski elurõõmus, keevaline inimene. Ta lauljakuulsus levis ja Hilanamäele oli seetõttu sageli asja laulude üleskirjutajatel: Vastseliina kirjamees Hindrik Prants, Soome rahvamuusikateadlane Armas Otto Väisänen, rahvatantsu ja –mängude koguja Anna Raudkats jmt.

Taarka laulikukuulsus jõudis tippu 1921. aasta juunis, mil ta esines Armas Otto Väisäneni kutsel oma kooriga Helsingi laulupeol, kus teda kuulas ka soome president. Taarka oli ilmselt esimene rahvalaulik, kes esines oma lauluga soome rahva kõrgeimale ametiisikule.

Terve elu elas laulik vaesuses. Sõbrad ja eestkostjad tahtsid ta aga suitsutarest välja aidata. See sai teoks alles üsna Taarka eluõhtu eel. Toetusrahade eest osteti talle maja Võmmorski külla. Olgugi, et koht oli Hilanast kaugel ja Taarka süda jäi kodukülla, kolis ta siiski vanaduses uude - korstnaga - majja, kus ta elas oma tütre Taanaga elu lõpuni.

Hilana Taarka on maetud Obinitsa kalmistule. Tema matustel oli väga vähe inimesi ning peale lauliku ärasaatmist ta haud unustati. Niisugune oli kohalike kättemaks vallasemale. Alles 1981. aastal, mil Obinitsas tähistati koduloo päeva, hakkas rahvas tasapisi oma mälu taastama ja tagasi vaatama – tähistati Hilana Taarka 125. sünnipäeva, toimus talle pühendatud mälestusõhtu jne. Hilana Taarkat hakati tunnustama kui suurt setu laulema.

1986. aastal laulema mälestuseks püstitatud Taarka kuju vaatab tänaseni väärikalt alla Obinitsa järvele ja meenutab möödakäijatele kunagist osavat ja omanäolist riimimeistrit.

Allikas: Sillaots, Liidia; Seto Muuseumitarõ Obinitsas (2003) „Kumo kaldu kuldakaivo. Hilana Taarka (1856-1933)“.